Uudis: Äripäev: Intrum Justitia lahkub Lätist, Julianus jääb
Kuigi kehvavõitu maksedistsipliini tõttu jätkuks Lätis ja Leedus inkassofirmadel tööd, taandub Rootsi inkassofirma Intrum Justitia sealsetelt turugudelt, tuues põhjuseks tiheda konkurentsi.
Intrum Justitia Läti tütarfirma juht Audrius Astrauskas nimetas Äripäeva uudiskirjale news2.biz Latvia antud intervjuus ühe ebaedu põhjusena seda, et Balti riikide õiguskeskkond võlgade sissenõudmiseks on võrreldes Skandinaaviaga vähe arenenud. “Baltimaades peab võlausaldaja ise tasuma võlgnikult raha väljanõudmise kulude eest. Sellepärast on minu arvates siin ka maksedistsipliin palju nõrgem,” põhjendas Astrauskas. Siiski jätkab kontsern oma tegevusega Eestis.
Konkurent Julianus Inkasso juhatuse esimees Ülar Maapalu lükkas väited Läti ja Leedu turu keerukusest või kehvadest õigusnormidest ümber. Tema väitel on Julianuse Läti ja Leedu tütarfirmad 2010. ja 2011. aastal tõsiselt kasvanud ja see ületab isegi Eestis saavutatud kasvukiirust. “Meie oleme tulemustega väga rahul ja näeme seal suurt kasvupotentsiaali,” ütles ta.
Maapalu kinnitusel Läti ja Leedu turul midagi hirmsat pole ning samuti toimivad seal täiesti tavapärased õiguslikult arusaadavad süsteemid. “Eks iga riik on täiesti erinev, kuid see keskkond on täiesti arusaadav ja eeldab lihtsalt natuke erinevat lähenemist,” selgitas juht. Maapalu arvates ei saa öelda, nagu oleks Eestis olukord võlgade väljanõudmisel parem kui mujal Balti riikides.
Intrum Justitia ASi juht Ivar Tammemäe põhjendas Lätist ja Leedust lahkumist asjaoluga, et sealsed tütarettevõtted ei näidanud viimastel aastatel just kõige paremaid majandustulemusi. Omal ajal, kui need asutati, oli Tammemäe sõnul selles valdkonnas juba piisavalt tugev konkurents ning ei suudetud realiseerida neid ülesandeid, mida kontserni omanik soovis näha. Kui võrrelda Baltimaade turusituatsiooni Skandinaavia omaga, siis jääksid Tammemäe arvates kõik kolm riiki jänni. Üks põhiline probleem on selles, et Balti riikides võib ükskõik kes teha ettevõtte ja hakata klientidele võlgade sissenõudmisteenust pakkuma. Pärast peab aga rahvusvahelisse kontserni kuuluv ettevõte kulutama aega ja energiat, et selgitada turul oma erinevust ajutistest ühe-kahe mehe firmadest. Esmane kulurisk jääb Tammemäe kinnitusel kõigis kolmes Balti riigis kliendi kanda. Eestis on aga olukorra kergemaks teinud möödunud aasta aprillis võlaõigusseaduses tehtud eraldi säte, mis puudutab võlgade sissenõudmisega seotud kulutusi. “Seda ei saa nõuda võlgniku käest otse sissenõudja, küll aga saab nõuda võlgniku käest seaduse sätte alusel meie klient täiendavalt, aga miski ei keela esitada seda nõuet meie kaudu,” rääkis Tammemägi.
Kõige halvem võlgnike suhtumine on Tammemäe hinnangul Lätis. Põhjus seisneb tema sõnul Läti elanikkonna koosseisus. “Kuna seal on suur osakaal võõrkeelsel elanikkonnal, siis suhtumine tuleb kõige eredamalt esile,” põhjendas Tammemägi oma arvamust. Lisaks esineb sama probleem peale eraisikutest võlgnike ka ärinõuete puhul.
Maapalu märkis, et igas Balti riigis on parandamisvõimalusi, kuid midagi pole institutsionaalselt halvasti. Eestiski olevat praegu peamine mure täitemenetluse efektiivsus. “Ehk praegu on Eestis siiski paljudel võlgnikel võimalik ennast täiturite eest varjata, kes tegelikult oleksid maksejõulised, kuid suudavad oma makseasju korraldada väljaspool ametlikke kanaleid,” tõi ta välja parandamist vajava koha. Leedus vajab parandamist elanike register ja riiklikele inforegistritele ligipääs ning hind, lisas Maapalu.
BIRJO MUST
birjo.must@aripaev.ee
